Itaalia mesilane (Apis Mellifera Ligustica) on üks kõige populaarsemaid meemesilasi. See rass sobib ühtviisi hästi nii professionaalsele mesinikule kui ka alustavale hobimesinikule, kuna mesilased on pigem rahuliku iseloomuga kui agressiivsed.

Itaalia mesilasel on ka võrdlemisi väike sülemlemistung. Tõsi, see ei tähenda, et sülemlemist üldse ette ei tule, kuid võrreldes mitmete teiste mesilas-tõugudega tuleb seda ette siiski oluliselt vähem.  Sülemlemist täielikult vältida ei ole võimalik, sest see on üks mesilaste bioloogiale omaseid viise ellu jäämiseks, kuid õigete võtetega on mesinikul võimalik sülemlemist märkimisväärselt vähendada. Itaalia mesilased sülemlevad tõenäolisemalt teisel aastal ja ajaliselt pigem hiliskevadel või varasuvel. Itaalia mesilastest koosnevad mesilaspered hakkavad kevadel varakult arenema ja võivad kasvada väga suureks. Heade korjemaade läheduses on nad suurepärased meetootjad. Jahedama suve korral on oluline silmas pidada, et pered vajavad lisatoitu, vastasel juhul võib pere kogu raske vaevaga korjatud mee tarust ära tarbida ja mesinikule jäävad näpud. Mesilaspered kipuvad ka mett varastama teistelt nõrgematelt peredelt. Seetõttu tuleb nõrgemaid peresid toetada haudmekärgedega tugevamatest peredest. Nii on meetoodang üle mesilasperede ühtlane ning vargustungi mesila sees ei teki. Samuti aitab varastamise vastu nõrgemate perede tarude lennuavade piiramine.

Itaalia mesilased hoiavad tarus hästi puhtust ja taruvaiku toodavad minimaalselt. Ka on nad tugevad vaha tootmises ja kärgede ülesehitamises. Meie kliimas on oluline anda mesilastele talvitumiseks piisavas koguses lisasööta, vastasel juhul ei ela mesilased talve üle ja surevad toidupuudusesse. Keskmiselt kulub mesilasperel sööta 2,5kg talvituma pandud raami kohta  –  see võib olla nii talveks sisse jäätav mesi kui ka lisaks antav suhkur/suhkrusiirup.